Ciorani kõrbeks kuivanud kõiksusest...

(elu on talutav vaid sel määral, kuivõrd me teda mystifitseerime)

Kui juhuse tahtel või ime läbi sõnad haihtuksid, haaraks meid väljakannatamatu ängistus ja tardumus. Äkilise tummuse näol tabaks meid kõige metsikum piin. Mõiste kasutamine aitab meil oma hirmusid valitseda. Me lausume: surm - ning see abstraktsioon säästab meid surmas peituvast lõpmatuse- ja õudusetundest. Asjadele ja syndmustele nime andes peletame me Seletamatut: vaimutoiming on teraapiline trikk ja silmalumm; ta laseb meil liigelda mahendatud, õdusas ja hägusas reaalsuses. Õppides mõistetega opereerima, kaotame oskuse näha asju... Mõtisklus syndis yhel põgenemispäeval - tulemuseks oli sõnade tulevärk. Kui aga pöördume tagasi iseenda juurde ja jääme taas omapead - ilma sõnade saatjaskonnata - leiame jälle eest määratlemta universiumi, puhta objekti, alasti syndmuse: kust võtta siis julgust neile vastu seista? Siis me ei targuta enam surma yle, me oleme surm; selle asemel, et elu ilustada ja talle eesmärke kylge pookida, kisume talt maha kõik ehted ja anname talle tagasi tema õige tähenduse: ta on Kurja eufemism. Suured sõnad: saatus, õnnetus, ebasoosing kaotavad oma sära; ja siis ilmubki nähtavale puudulike organitega maadlev, nõdra ja nõutu mateeria poolt põlvili surutud olend.. Võtke inimeselt õnnetuse fiktsioon; andke talle võime näha selle vokaabli taha: hetkegi ei suudaks ta taluda oma õnnetust. Abstraktsioon, sisuta sõnakumin , ylespuhutud ja paisutatud sõnad on need, mis hoidsid teda kokku varisemast, mitte aga religioonid või instinktid.



Teadvuse ilmumine

Kui nyriks pidid meie instinktid kuluma, kui loiuks nende reageeringud jääma, enne kui teadvus haaras oma kontrolli alla kõik meie teod ja mõtted! Esimene loomuliku reaktsiooni pidurdamine tõi kaasa kõik viivitused meie elutegevuses, kõik meie nurjumised vahetus ymbruses. Inimene - hilinenud ihade loom - on kainepilguline põrm, kes hõlmab kõike, ent pole millesegi hõlmatud, kes valvab kõiki objekte, ent ei valda yhtki neist.
Teadvuse tekke kõrval on muud syndmused kaduvväikse või olematu tähtsusega. Tema esilekerkimine, mis on vastuolus elu lähteandmetega, kujutab endast ohtlikku sekkumist eluslooduse käiku, skandaali bioloogia vallas. Miski ei lubanud seda ette aimata: looduse automatismid ei eeldanud mateeriast kõrgemale tõusva looma võimalust. Gorilla, kes kaotas karvkatte ja asendas selle ideaalidega, kinnastatud, jumalaid synnitav gorilla, nägu yha enam pilves, pilk palves taeva poole pööratud - kuidas kyll pidi loodus kannatama ja kui palju veel kannatab nähes seesugust mandumist! Sest teadvus viib kaugele ja võimaldab kõike. Looma jaoks on elu absoluut; inimesele on ta absoluut ja samas ettekääne. Universiumi evolutsioonis ei ole tähtsamat fenomeni kui meile antud võimalus muuta kõik objektid ettekääneteks, mängida meie argiaskelduste ja viimsete eesmärkidega, asetada kõigeväeliste tujude juhatusel yhele pulgale looja ja põrandahari.
Inimene saab esivanematest - ja loodusest - vabaks alles siis, kui ta on kustutanud endast kõik Tingimatuse jäljed, kui tema enda ja teiste elu paistab talle vaid mänguna, nööride sikutamisena, millega aegade lõpul end lõbustada. Siis saab temast puhas olemine. Teadvus on siis oma ylesande täitnud...

Elu on võimalik ainult tänu meie puudulikule kujutlusvõimele ja tänu meie lynklikule mälule.

Elu loob end deliiriumis ja laguneb igavuses.





http://en.wikiquote.org/wiki/Emile_Cioran

panoptika lõpp

"Meediumi ja sõnumi segunemine on kahtlemata seotud saatja ja adressaadi
segunemisega ning kinnitab sel moel kõikide duaalsete, polaarsete
struktuuride kadumist, mis varem kujundasid keele, mis tahes
determineeritud tähenduse liigenduse diskursiivse korrastatuse,
viies tagasi Jakobsoni kuulsa funktsioonide tabeli juurde.
"Ringlevat" diskursust tuleb mõista sõna-sõnalises tähenduses: see
tähendab, et ta ei kulge enam yhest punktist teise, vaid läbib tsykli,
mis ymbritseb ERISTAMATULT saatja ja vastuvõtja positsioone, mida
nyydsest peale ei ole võimalik sellistena lokaliseerida. samamoodi
ei ole enam võimuinstantsi, edastavat instantsi: võim on miski, mis
ringleb ning mille allikat ei ole võimalik yles leida, see on tsykkel,
milles domineerija ja domineeritava positsioonid vahetuvad lõputus
tagasipöördumises - mis tähistab yhtlasi võimu lõppu selle klassikalises
definitsioonis. võimu, teadmiste, diskursuste ringlemine teeb lõpu
igasuguste instantside ja pooluste lokaliseerimisele. Psyhhoanalyytilises
tõlgenduses endas ei päri interpreteerija "võimu" yheltki väliseslt
instantsilt, vaid interpreteeritavalt endalt. see muudab kõik, sest
trditsioonilistelt võimukandjatelt võib alati kysida, kust nad on võimu
pärinud. Kes tegi sinust hertsogi? Kuningas.
Kes tegi sinust kuninga? Jumal. Ainult Jumal ei vasta.
Ent kysimusele: kes tegi sinust psyhhoanalyytiku? on imelihtne
vastata: Sina. Nõnda väljendub tagurpididse simulatsiooni teel
yleminek "analyysitavalt" "analyysijale", yleminek passiivselt
aktiivsele, mis yksnes kirjeldab pooluste kõikumise pöörlemisefekti,
ringilisuse efekti, milles võim kaob, lahustub, läheneb täiuslikuks
manipuleerimiseks (ta ei kuulu enam direktiivse või pilgu valda).
Vaadake ka riigi/perekonna ringilisust, mille tagab sotsiaalsuse ja
privaatsuse kujundite kõikuvus ja metastaatiline
reguleeritus (J. DONZELOT, La Police des Familles).
Nyydsest peale on võimatu esitada kurikuulsat
kysimust: "Kust te räägite?" - "Kust te teate?" - "Kust te
olete võimu pärinud?", kuulmata sedamaid vastuseks: "Kuid ma
räägin ju teist (teist lähtudes)", mille all peetakse silmas, et teie
olete see, kes räägib, kes teab, teie olete võim. tohutu ringareng,
sõna ringpaigutus, mis on võrdväärne lahenduseta shantaaziga, subjekti
paratamatu tõkestamisega, kellelt eeldatakse, et ta kõneleks, ent kes
jätab vastamata, sest kysimustele, mida ta esitab, vastatakse
paratamatult: aga TEIE OLETEGI vastus, või: teie kysimus ongi juba
vastus jne - milline peen ahistamine sõna väljapetmisega, sõnavabaduse
taha peidetud sunniviisilise ylestunnistusega, subjekti aheldamine tema
enda kysimuse kylge, vastuse eelnemine kysimusele (siin ilmneb kogu
interpreteerimise vägivaldsus ning "kõne" teadlik või
alateadlik isejuhtimine).
See pooluste ymbervahetamise või taandarenemise
simulaakrum, geniaalne trikk, milles seisnebki kogu
manipuleerimisdiskursuse saladus ja järelikult tänapäeval ka
iga uue võimu saladus, võimu, mis tuleb ja pühib platsi puhtaks,
teeb teoks kõik sõnad - siit ongi tingitud meie ajale tunnuslik
fantastiline vaikiv enamus - kõik see sai kahtlemata alguse poliitilises
sfääris demokraatia simulaakrumiga, see tähendab, Jumala instantsi kui
võimu allika asendamises rahva instantsiga ning võimu kui EMANATSIOONI
asendamises võimu kui ESINDAMISEGA. Antikoperniklik revolutsioon: pole
enam ei päikese ega võimu või teadmiste valgusallika transendentset
instantsi - kõik tuleb rahvalt ja kõik pöördub sinna tagasi. Selle
suurejoonelise KORDUV-RINGLUSEGA hakkab kehtestuma - alates rahvahääletuse
tsenaariumist kuni tänapäevaste viirastuslike arvamusuuringuteni -
universiaalne manipuleerimise simulaakrum."


http://en.wikipedia.org/wiki/Pierre_Bourdieu

ALLIKSAARE LUUL

Sõuame ja sõuame
südilt ja sünguseta.
Ainult vesi on vaikiv ja valvel.
Ainult taevas on tõsine ja tumm.
Lahkume ja ligineme
Läheme laulude järele.
Rühime ja rühime.
Aerud on saledad ja sitked.
Hinged on hardad ja elevil.
Taga on tuimus ja tölpimine.
Ees on ihaldatud aarded.
Tuleb pööraselt pingutada.
Pööriseid on palju.
Jõudu ei saa säästa.
Julgust peab ülegi jääma.
Usku peab olema hullusti.
Delfiinid defileerivad meile.
Vaalad vaatavad vaagides.
Kaugusist kostavad kajakate kahekõned.
Saagkalad töötavad suure hoolega me paadi põhjalaudade kallal.
Me pillume neile pisikesi leivapalu, näpistades neid oma kõhu küljest.
Hetkeks tõstavad nad tänulikult silmad ja siis saevad edasi.
Millegagi ei saa me vähendada nende vaeva.
Millegagi ei saa me kergendada nende kohustuste karmust.
Aerutame ja aerutame.
Tuulte nokad peksavad meile näkku.
Ahnelt ja halastuseta.
Endeid pudeneb vette nagu häbelikult helkivaid helmeid.
Miski on vastumeelselt vaibumas.
Miski on aegamööda algamas.
Meri mustab ja mühiseb kahjurõõmsalt.
Me ei tee sellest väljagi.
Rebime ja rebime.
Tunneme selgesti aja survet õlgadel ja aerude põletust pihkudes.
Ruttame ja ruttame.
Kes on see, kes saab teada, kas jõuame kohale või mitte?

kaasaytlev

Et hävitada energia mõiste, tuleb õhutada meeletule energia tarbimisele
Et hävitada allasurumise mõiste, tuleb õhutada maksimaalsele allasurumisele.
Kui viimane liiter energiat on tarbitud (viimase ökoloogi poolt),
kui viimane pärismaalane on analyysitud (viimase etnoloogi poolt),
kui viimane kaup on toodetud viimase allesjäänud "tööjõu" poolt,
kui viimane fantasm on ära seletatud viimase psyhhoanalyytiku poolt,
kui kõik on vabastatud ja "viimase energiaga" ära tarbitud, siis märkame,
et see energia ja tootmise, allasurumise ja alateadvuse hiigelspiraal,
tänu millele õnnestus kõik sulgeda entroopilisse ja katastroofilisse
võrrandisse, et kõik see on tegelikult ainult jäägi metafyysika - mis
lahustub siis hoobilt kõigis oma ilmingutes.
BAUDRILLARD "JÄÄK"

ilmaytlev

Ta oli tõeline nagu luuletus, tuli mulle vastu kõikidel tänavatel,
läikis kõikide inimeste silmades ehmatava, talumatu, hingematva iluna.
Enese kohalolekus kõhklematu nagu puu, juurdus ta usaldusega kõikidesse
sõrmedesse, mis tema möödudes sama tuksumisrütmi üle võttes
klõbistasid täheklahvidel üllatavaid teateid,mängumasinatest välja
võimatuid tulemusi, pillikeeltelt uskumatuid helisid. Puu
kummardas oma oksad vastu akent, vaatas unedesse, üllatumata, aga mitte
pettununa. Uneskõndijaile oli taevas väga lähedal.

internetist leidsin kulda - Ahto Mulda, Ahto Mulda

väärt lugemist pyhapäevadeks

~

“Play everything like your house is on fire and
you haven’t peed in three days and you don’t know
whether to run or piss on the walls like you’ve always wanted to.”
Bogdan Raczynski

Lugu nõiutud raamatust

Olen kuulnud, et üks nolk kirjutanud Raplamaal raamatu, mis mitmekümnel inimesel aru peast viinud.

Raamat koosneb seitsmest peatükist. Esimeses peatükis hoiatatakse, et tegu pole päris tavalise raamatuga. Sellel raamatul on paine. Kes tahab seda siiski lugeda, võtab ise vastutuse.

Teise peatüki lõpus saab lugeja teada, et tekst on kodeeritud. Kõiki, kes selle kohani on jõudnud, võib tabada suur õnnetus. Ainus viis selle kõrvaldamiseks on edasi lugeda ja saada juhiseid sellest hoidumiseks.

Kolmandas peatükis antakse tõepoolest juhised õnnetuse vältimiseks.

Neljas peatükk annab lugejale teada, et kolmas peatükk oli lõks ja selle läbilugemise kaudu on inimene ennast veelgi suuremasse õnnetusse mässinud. Lugejal ei jää muud üle kui autorit pimesi uskudes edasi lugeda. See peatükk selekteerib välja ebausklikud, vaimselt ebastabiilsed ja sundhäirete all kannatavad inimesed, kellele raamat tegelikult suunatud on. Raamat tõmbab oma haaret koomale. Tagasiteed ei ole.

Viies peatükk keelab rangelt enne selle peatüki läbilugemist uurida kuuendat ja seitsmendat peatükki, et juhiste mõju enneaegselt ei häviks.

Kuues peatükk matab inimese kõikvõimalike absurdsete tegevuste, ebausumärkide ja ennete laviini alla, mida inimene peab läbi tegema, et anda talle pääsemislootust.

Seitsmendas ja viimases peatükis selgub, et raamatul ei olegi lahendust. Raamat ongi saatanlik. Tekst hävitab inimese elu pöördumatult ja lõplikult. Kõik võimalused on ammendatud. See, mis jääb inimesele, on tohutu hirm. See ongi tunne, mis on nolgi sõnul elamise tuumaks.


valdur mikita

ja veel rohkelt huvitavat lugemist [http://www.kirikiri.ee]

kiikudes silmapiiril

LASKUDA ENESEST ELLU
KATSUDA OLEMISE HÄRMATIST
HULKUDA MAA HINGEDES
KIIKUDA SILMAPIIRIL



Arusaamine on arusaamine piiridest endas, piiri avastamine seal, kus me seda ei märganud ja astumine üle selle piiri. Miks on arusaamine paljudele nii raske, miks on inimestele piirid kallimad kui nende ületamine? Vóibolla on póhiküsimus inimese kohta see: MIDA ME KARDAME?
Ärkamine on ka uinumine. Kui ärkame ühte tóelusse,lahkume teisest,uinume tema suhtes. ôigem oleks vist öelda,et üks vói teine tóelus ise uinub vói ärkab meis. Meie oleme nagu tuba,nagu lava,kus mängitakse etendust. Korraga saab mängida ainult üht etendust, - nii nad vahetuvad. Vahest on sünniga ja surmaga samamoodi. Sünd siia ilma on nagu ärkamine siia ilma, selle ilma ärkamine ja eelmise uinumine meis. Me ärkame iseendasse, oma isiksusse ja teadvusse. Üks teine teadvus,nime- tame seda siis kosmiliseks, rajatuks, jumalikuks vói kuidagi teisiti, uinub meis. See on otsekui emanatsioon,suure täiusliku valguse pimedusselangemine, jagumine osadeks. Uusplatoonikud väljendasid seda ontoloogiliselt,kosmilise protsessina, meile on lähedasem psühholoogiline väljendus. Aga valgus ja pimedus vóivad siin kergesti osad vahetada. Nad on vastandid ja see tähendab,et pimeduses olijale paistab valgus pimedusena, valguses olijale pimedus pimedusena. Aga vóibolla ei olegi tegelikult valgus valgus ja pimedus pimedus, on ainult kontrast, teistsugusus, kumbki ei ole absoluutne,nagu oleme harjunud kujutlema. Tavaliselt näib ärkamine meile tóusuna pimedusest valgusesse ja uinumine laskumisena valgusest pimedusse. Teiselt poolt vóib aga paista vastupidi. Individuatsioon, minateadvuse teke ja arenemine on mónede meelest nagu päevatóus, teiste, nagu nendesamade uusplatoonikute ja gnostikute meelest on see just pimedusselangemine, meie eraldumine valgusest, sulgumine tema eest. Siin on ehk tegemist erinevate isiksuse ja siis ka kultuuritüüpidega, kahe erineva maailmanägemisega,millest üht vóiks hiinapäraselt nimetada yin- ja teist yang-nägemiseks. Yin- inimene tunneb end paremini hämar- uses nii otseses kui ülekantud móttes, talle on lähemal diferentseerimatus,terviklikkus, yang- inimene on päevavalguse laps, ta vajab kindlaid piire, määratletust. Tegelikult on inimesed mólemat, meis kóigis on nii yin- kui yang- poolused,enamasti aga üks neist on otsekui uinuvas ole- kus, teine ärkvel.
Nii on ka lapsepólvega. Lapsena otsekui uinuksime,täiskasvanuna oleksime ärkvel. Aga vóib ka vastupidi móelda. Meie täiskasvanud oleme uinunud lapsed, laps, meie eelmine eluvorm uinub meis. Kui on nii, siis vóib laps meis ka ärkvel olla, nii nagu inimeses vóivad korraga olla virged yin ja yang, unetóelus ja ärkvelolekutóelus. Aga vóibolla on nii ka nende polaarsustega,mida nimetame inimeseks ja Jumalaks. Inimene on Jumalana uinunud Jumal, Jumal on inimesena uinunud inimene vói miks siis ka mitte kirbuna uinunud kirp vói hiirena uinunud hiir, kui toetume meister Eckhartile. Vói on móistlikum rääkida Jumalast ja maailmast kui kahest polaarsusest, mida teineteisest lahutab see une ja ärkamise värav. Siis saaksime aru Jeesuse sónadest Tooma evangeeliumis, kus ta ütleb, et oli kóiges ja kóik jóudis temani. Ehk on siis ka Jumalaga nii, et Jumal ja inimene (vói Jumal ja maailm) on vastandid, aga on ka vóimalus, et on ühtaegu Jumal ja inimene vói Jumal ja maailm. Nii ju Jeesus enda kohta ütles vói püüdis ütelda, nii on Jumala ja maailma kohta öelnud móned müstikud. Vóibolla on tegemist kahe erineva nägemisviisiga. Ühel puhul on Jumal Jumal ja maailm maailm ja inimene inimene,teisel puhul kuuluvad nad ühte ja on lahutamatult koos. See teine nägemisviis kuulub esimesega samamoodi kokku kui uni ärkvelolekuga, yin yangiga vói Jumal- olemine maailm- olemisega. See on nägemisviis, milles kóigel on Buddha- loomus vói Kristuses on jumalik ja inimlik loomus seletamatult ja lahutamatult, samal ajal ka segunematult üheskoos. (J.Kaplinski)

vaikus haikus paukus suil pikselisel

lõpmatuse teine ots on meie käes


sest sealpool lõpmatust on siinsamas...

tavaline taevaline




tee olemise poole on möödapääsmatu

tee eimiski poole on ligipääsmatu

tee paiste poole on alati ligipääsetav ja käidav, aga ringimindav

tõepoolest teadev ei ole sellepärast mitte too, kes pimesi tõe järel jookseb, vaid ainult too, kes pysivalt teab kõiki kolme teed, olemise oma, mitteolemise oma ja paiste oma. yleolev teadmine - aga iga teadmine yleolevus - kingitakse ainult sellele, kes on olemise teel kogenud tiivustavat tormi, kellele ei ole võõraks jäänud eimiski põhjatuse poole viiva teise tee kohutavus, kes on kolmanda tee, paiste oma ometi vastu võtnud pideva tarvidusena
...//...riskivas järeleproovimises keset olevat kandub paistmisse täielik lõpetus, seisu toodu ja tulnu esilepiiratus, s.t olemine