KÕIK MIS OLI JA OLLA VÕIS
on kusagil alles
maa hoiab mälestust meredest teokarbid on kinni paes ja liivakivi valvab endiste korallide und
kas saabki nii vaikselt käia ikka virgub kuskil midagi eoseid
kerkib lendu ja nõelu variseb kuuskedelt
männid seisavad keskpäevas vakka ja kaskede valge ükskõiksus jahmatab sind poolel teel
ütlemata kivid ja sõnalausumata liiv mujal vaevalt saakski
puhata lõokeste killud üleval kõrgel helmed pilvede pihkudes ja pääsukeste puhas ja kauge kujutav geomeetria taeva puhastel lehekülgedel
asjad ei jää enam nimede juurde kividki rändavad ja vanad
palmid rändavad saarestikust saarestikku
kõik nagu rebitud laste pildiraamatust midagi ei liigu kõik
on uus ja imelikult valmis
metsmesilane ja liivatee kauged kirikud ja nelja ilmakaare
keeled kodu vanal viiulil
peod silmad ja suu täis vaikimise valget liiva ning muld ise
see vana trummilööja nurmede sügavuses
üks taevas üks ilm üks maa
nõgesed peavad pulmi ja õitseb okastraat
sellel mis jääb on lihtsad nimed avarus metsad ja päike ja
palavad kivid vainutee ääres
mesilased otsatu palju mesilasi vilamas madalalt üle pea
pärnapuud rõõmustavad vihma käes ja vikerkaar tuleb toa
taha jooma
http://jaan.kaplinski.com
