kiikudes silmapiiril

LASKUDA ENESEST ELLU
KATSUDA OLEMISE HÄRMATIST
HULKUDA MAA HINGEDES
KIIKUDA SILMAPIIRIL



Arusaamine on arusaamine piiridest endas, piiri avastamine seal, kus me seda ei märganud ja astumine üle selle piiri. Miks on arusaamine paljudele nii raske, miks on inimestele piirid kallimad kui nende ületamine? Vóibolla on póhiküsimus inimese kohta see: MIDA ME KARDAME?
Ärkamine on ka uinumine. Kui ärkame ühte tóelusse,lahkume teisest,uinume tema suhtes. ôigem oleks vist öelda,et üks vói teine tóelus ise uinub vói ärkab meis. Meie oleme nagu tuba,nagu lava,kus mängitakse etendust. Korraga saab mängida ainult üht etendust, - nii nad vahetuvad. Vahest on sünniga ja surmaga samamoodi. Sünd siia ilma on nagu ärkamine siia ilma, selle ilma ärkamine ja eelmise uinumine meis. Me ärkame iseendasse, oma isiksusse ja teadvusse. Üks teine teadvus,nime- tame seda siis kosmiliseks, rajatuks, jumalikuks vói kuidagi teisiti, uinub meis. See on otsekui emanatsioon,suure täiusliku valguse pimedusselangemine, jagumine osadeks. Uusplatoonikud väljendasid seda ontoloogiliselt,kosmilise protsessina, meile on lähedasem psühholoogiline väljendus. Aga valgus ja pimedus vóivad siin kergesti osad vahetada. Nad on vastandid ja see tähendab,et pimeduses olijale paistab valgus pimedusena, valguses olijale pimedus pimedusena. Aga vóibolla ei olegi tegelikult valgus valgus ja pimedus pimedus, on ainult kontrast, teistsugusus, kumbki ei ole absoluutne,nagu oleme harjunud kujutlema. Tavaliselt näib ärkamine meile tóusuna pimedusest valgusesse ja uinumine laskumisena valgusest pimedusse. Teiselt poolt vóib aga paista vastupidi. Individuatsioon, minateadvuse teke ja arenemine on mónede meelest nagu päevatóus, teiste, nagu nendesamade uusplatoonikute ja gnostikute meelest on see just pimedusselangemine, meie eraldumine valgusest, sulgumine tema eest. Siin on ehk tegemist erinevate isiksuse ja siis ka kultuuritüüpidega, kahe erineva maailmanägemisega,millest üht vóiks hiinapäraselt nimetada yin- ja teist yang-nägemiseks. Yin- inimene tunneb end paremini hämar- uses nii otseses kui ülekantud móttes, talle on lähemal diferentseerimatus,terviklikkus, yang- inimene on päevavalguse laps, ta vajab kindlaid piire, määratletust. Tegelikult on inimesed mólemat, meis kóigis on nii yin- kui yang- poolused,enamasti aga üks neist on otsekui uinuvas ole- kus, teine ärkvel.
Nii on ka lapsepólvega. Lapsena otsekui uinuksime,täiskasvanuna oleksime ärkvel. Aga vóib ka vastupidi móelda. Meie täiskasvanud oleme uinunud lapsed, laps, meie eelmine eluvorm uinub meis. Kui on nii, siis vóib laps meis ka ärkvel olla, nii nagu inimeses vóivad korraga olla virged yin ja yang, unetóelus ja ärkvelolekutóelus. Aga vóibolla on nii ka nende polaarsustega,mida nimetame inimeseks ja Jumalaks. Inimene on Jumalana uinunud Jumal, Jumal on inimesena uinunud inimene vói miks siis ka mitte kirbuna uinunud kirp vói hiirena uinunud hiir, kui toetume meister Eckhartile. Vói on móistlikum rääkida Jumalast ja maailmast kui kahest polaarsusest, mida teineteisest lahutab see une ja ärkamise värav. Siis saaksime aru Jeesuse sónadest Tooma evangeeliumis, kus ta ütleb, et oli kóiges ja kóik jóudis temani. Ehk on siis ka Jumalaga nii, et Jumal ja inimene (vói Jumal ja maailm) on vastandid, aga on ka vóimalus, et on ühtaegu Jumal ja inimene vói Jumal ja maailm. Nii ju Jeesus enda kohta ütles vói püüdis ütelda, nii on Jumala ja maailma kohta öelnud móned müstikud. Vóibolla on tegemist kahe erineva nägemisviisiga. Ühel puhul on Jumal Jumal ja maailm maailm ja inimene inimene,teisel puhul kuuluvad nad ühte ja on lahutamatult koos. See teine nägemisviis kuulub esimesega samamoodi kokku kui uni ärkvelolekuga, yin yangiga vói Jumal- olemine maailm- olemisega. See on nägemisviis, milles kóigel on Buddha- loomus vói Kristuses on jumalik ja inimlik loomus seletamatult ja lahutamatult, samal ajal ka segunematult üheskoos. (J.Kaplinski)