PIMEDUS EI VÕTA VASTU VALGUST
u.masing
Turmaliinist uste taga, moonimaitse suul
Jumal vaikselt magab, silmad tuhksed suletud.
Tuhat aastat tagasi vist puhus neisse tuul,
aga siis ka nimed seinuks, siis ka lailed juletud
olid nagu rangapilved kiirtekimpus ujuvad
yle maade , mida eales nad ei enam näe,
kõrgemale ei saa tõusta, kiudsed pilved kujuvad
turja yle halli telgi kattes päikse väe.
Turmaliinist uste taga, huulil mõõlamahl
Jumal istus väsind, sõrmed syles rahutud
päeval suure sabati kui tiibe varje kahl
kiikus yle Rõõmsa palge, kelle soovid mahutud.
Oma laste juurde minna, kas nad teda tahavad?
Kyllap kuusk ja kyllap oja, samad kukud käo,
inimesed õhtul hilja mööduda kui paluvad,
kartes, et Ta tahab võtta nendelt oma näo.
Turmaliinist uksed kinni ingel lykkas taas,
Jumal silmad sules, pää tal vajus tukule
ja Ta kulmud varstigi on radadeta laas.
Inimesed omasoodu käivad vastu hukule,
hävitavad õiged tähed, pilved mutta rõhuvad,
ulgumeri rabaks moondub, kõrveks palmihiis ...
Viimsed puud kui hyydes Teda uksed maha lõhuvad
ja Ta ärkab, kas Ta näha mõistab neid veel siis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar