ALLIKSAARE LUUL

Sõuame ja sõuame
südilt ja sünguseta.
Ainult vesi on vaikiv ja valvel.
Ainult taevas on tõsine ja tumm.
Lahkume ja ligineme
Läheme laulude järele.
Rühime ja rühime.
Aerud on saledad ja sitked.
Hinged on hardad ja elevil.
Taga on tuimus ja tölpimine.
Ees on ihaldatud aarded.
Tuleb pööraselt pingutada.
Pööriseid on palju.
Jõudu ei saa säästa.
Julgust peab ülegi jääma.
Usku peab olema hullusti.
Delfiinid defileerivad meile.
Vaalad vaatavad vaagides.
Kaugusist kostavad kajakate kahekõned.
Saagkalad töötavad suure hoolega me paadi põhjalaudade kallal.
Me pillume neile pisikesi leivapalu, näpistades neid oma kõhu küljest.
Hetkeks tõstavad nad tänulikult silmad ja siis saevad edasi.
Millegagi ei saa me vähendada nende vaeva.
Millegagi ei saa me kergendada nende kohustuste karmust.
Aerutame ja aerutame.
Tuulte nokad peksavad meile näkku.
Ahnelt ja halastuseta.
Endeid pudeneb vette nagu häbelikult helkivaid helmeid.
Miski on vastumeelselt vaibumas.
Miski on aegamööda algamas.
Meri mustab ja mühiseb kahjurõõmsalt.
Me ei tee sellest väljagi.
Rebime ja rebime.
Tunneme selgesti aja survet õlgadel ja aerude põletust pihkudes.
Ruttame ja ruttame.
Kes on see, kes saab teada, kas jõuame kohale või mitte?