Ciorani kõrbeks kuivanud kõiksusest...

(elu on talutav vaid sel määral, kuivõrd me teda mystifitseerime)

Kui juhuse tahtel või ime läbi sõnad haihtuksid, haaraks meid väljakannatamatu ängistus ja tardumus. Äkilise tummuse näol tabaks meid kõige metsikum piin. Mõiste kasutamine aitab meil oma hirmusid valitseda. Me lausume: surm - ning see abstraktsioon säästab meid surmas peituvast lõpmatuse- ja õudusetundest. Asjadele ja syndmustele nime andes peletame me Seletamatut: vaimutoiming on teraapiline trikk ja silmalumm; ta laseb meil liigelda mahendatud, õdusas ja hägusas reaalsuses. Õppides mõistetega opereerima, kaotame oskuse näha asju... Mõtisklus syndis yhel põgenemispäeval - tulemuseks oli sõnade tulevärk. Kui aga pöördume tagasi iseenda juurde ja jääme taas omapead - ilma sõnade saatjaskonnata - leiame jälle eest määratlemta universiumi, puhta objekti, alasti syndmuse: kust võtta siis julgust neile vastu seista? Siis me ei targuta enam surma yle, me oleme surm; selle asemel, et elu ilustada ja talle eesmärke kylge pookida, kisume talt maha kõik ehted ja anname talle tagasi tema õige tähenduse: ta on Kurja eufemism. Suured sõnad: saatus, õnnetus, ebasoosing kaotavad oma sära; ja siis ilmubki nähtavale puudulike organitega maadlev, nõdra ja nõutu mateeria poolt põlvili surutud olend.. Võtke inimeselt õnnetuse fiktsioon; andke talle võime näha selle vokaabli taha: hetkegi ei suudaks ta taluda oma õnnetust. Abstraktsioon, sisuta sõnakumin , ylespuhutud ja paisutatud sõnad on need, mis hoidsid teda kokku varisemast, mitte aga religioonid või instinktid.



Teadvuse ilmumine

Kui nyriks pidid meie instinktid kuluma, kui loiuks nende reageeringud jääma, enne kui teadvus haaras oma kontrolli alla kõik meie teod ja mõtted! Esimene loomuliku reaktsiooni pidurdamine tõi kaasa kõik viivitused meie elutegevuses, kõik meie nurjumised vahetus ymbruses. Inimene - hilinenud ihade loom - on kainepilguline põrm, kes hõlmab kõike, ent pole millesegi hõlmatud, kes valvab kõiki objekte, ent ei valda yhtki neist.
Teadvuse tekke kõrval on muud syndmused kaduvväikse või olematu tähtsusega. Tema esilekerkimine, mis on vastuolus elu lähteandmetega, kujutab endast ohtlikku sekkumist eluslooduse käiku, skandaali bioloogia vallas. Miski ei lubanud seda ette aimata: looduse automatismid ei eeldanud mateeriast kõrgemale tõusva looma võimalust. Gorilla, kes kaotas karvkatte ja asendas selle ideaalidega, kinnastatud, jumalaid synnitav gorilla, nägu yha enam pilves, pilk palves taeva poole pööratud - kuidas kyll pidi loodus kannatama ja kui palju veel kannatab nähes seesugust mandumist! Sest teadvus viib kaugele ja võimaldab kõike. Looma jaoks on elu absoluut; inimesele on ta absoluut ja samas ettekääne. Universiumi evolutsioonis ei ole tähtsamat fenomeni kui meile antud võimalus muuta kõik objektid ettekääneteks, mängida meie argiaskelduste ja viimsete eesmärkidega, asetada kõigeväeliste tujude juhatusel yhele pulgale looja ja põrandahari.
Inimene saab esivanematest - ja loodusest - vabaks alles siis, kui ta on kustutanud endast kõik Tingimatuse jäljed, kui tema enda ja teiste elu paistab talle vaid mänguna, nööride sikutamisena, millega aegade lõpul end lõbustada. Siis saab temast puhas olemine. Teadvus on siis oma ylesande täitnud...

Elu on võimalik ainult tänu meie puudulikule kujutlusvõimele ja tänu meie lynklikule mälule.

Elu loob end deliiriumis ja laguneb igavuses.





http://en.wikiquote.org/wiki/Emile_Cioran