Ta oli tõeline nagu luuletus, tuli mulle vastu kõikidel tänavatel,
läikis kõikide inimeste silmades ehmatava, talumatu, hingematva iluna.
Enese kohalolekus kõhklematu nagu puu, juurdus ta usaldusega kõikidesse
sõrmedesse, mis tema möödudes sama tuksumisrütmi üle võttes
klõbistasid täheklahvidel üllatavaid teateid,mängumasinatest välja
võimatuid tulemusi, pillikeeltelt uskumatuid helisid. Puu
kummardas oma oksad vastu akent, vaatas unedesse, üllatumata, aga mitte
pettununa. Uneskõndijaile oli taevas väga lähedal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar